Jälitajad jälitustööl

Seekordne postitus on minu jaoks teistlaadi, kuid äärmiselt huvitav. Nimelt andis õppejõud meile selle nädala ülesandeks jälgida kaubanduskeskuses meie poolt valitud perekonna käitumist ja otsuseid, mille eesmärgiks oleks praktiseerida ja harjutada protsesside vaatlust ja analüüsi.

Niisiis jõudsime otsusele, et parim valik on Viru keskus. Kogu protsessi kestvus oli kusagil 2 tundi. Kõige kauem võttis aega potensiaalsete inimeste leidmine. Argipäeva õhtuti on küll palju poodlejaid, kuid neid, kus oleks ema-isa-laps, neid ei leia kusagilt. Ja kui keegi hakkaski silma, siis oli laps kas sülelaps või koguni alles vankris. Muidugi oli ka selline olukord, kus me ärevalt oma jälitustööd alustasime, kuid meie õnnetuseks olid nad ühest uksest sisse tulnud, et teisest välja minna.

 Pika jälgimise peale õnnestus meil aga leida sobiv perekond. Tegemist oli vene perekonnaga, kus vanemad olid keskealised ning laps võis jääda 8-9 vahele.

Tundus, et naise poodlemise eesmärgiks oli leida endale mantel, sinna juurde sobiv sall ning saapad. Algselt jäi talle silma üks kallim mantel, kuid kuna seda ära ei ostetud ning käidi väga mitmetes poodides, siis võib arvata, et otsiti odavamat. Kuna paljud poed pakkusid allahindlusi, siis üldiselt vaadatigi rohkem allahinnatud tooteid. Enim mõjutab konsumerismi taset rahaline jõukus, mõjuteguritena järgnevad vanus (pöördvõrdelises seoses), oma sotsiaalsesse kihti kuuluvuse hinnang, sugu, elukohatüüp (naised ja suuremate linnade elanikud on konsumeristlikumad) ja haridus (Veronika Kalmus, 2005).Vahepeal vaatas naine ka poodidesse, kus allahindlusi ei olnud, kuid ega ta neis ka pikemalt ei peatunud. Nt ABC kingapoes oli -20%, seal ta peatus pikemalt, et saapaid näha. Lapsele otsiti kõrvarõngaid, see oli tema väike eesmärk. 

Pärast pikka poerallit suundusid nad tagasi esimesse poodi, kus arutlemise lõppedes mees oma naisele tolle kalli mantli ostis. Päevalehe artiklis kirjutati, et venekeelsed vastajad hindavad oma tarbimisvõimalusi eestlastega võrreldes üldiselt kehvemaks, kusjuures eriti teravalt tajutakse võimaluste erinevust esmatarbekaupade puhul. Seega 139 eurot maksev mantel on tõesti kallis.

Tundus, et mees võetigi kaasa seepärast, et ta iga asja suhtes oma arvamust avaldaks. Nii poe ees, taga kui ka sees peeti ainult nõu, milline valik oleks parem ja soodsam. Seda perekonda jälgides tundus meile, et mehe sõna maksis väga palju. Naine ise ei läinud midagi ostma. Vahepeal jättis isa mulje, et talle ei paku paar poodi erilist muljet, seepärast ta ka lahkus nendest suhteliselt kiiresti. Laps tundus selline, et kui ta ka midagi ilusat leidis, ei julgenud ta pikalt peale käia, vaid pigem loobus oma mõttest. Lisaks sellele oli laps rahulik ja kannatlik, ootas ilusti teiste järele. Pealtnäha oli väga õnnelik perekond - ka peale pooleteist tunnist poodlemist oldi rõõmsad ja naerdi südamest.

Kasutatud materjal: 

Päevaleht: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/consumero-ergo-sum-tarbin-jarelikult-olen-olemas.d?id=51004977