Kommunikatsiooni pildistamine

Käisime täna loengu raames kommunikatsiooni pildistamas. See oli nii huvitav, et aeg lausa lendas. Pildistasime inimesi, kes omavahel kommunikeerusid ning tegime pilte objektidest, mis edastasid meile mingi sõnumi. Nägime mitmeid erinevaid emotsioonidega inimesi, kuid kahjuks kõike ei jõudnud nii kiiresti jäädvustada. Ent sellest hoolimata tuli pilte kokku palju ning mõned enda jaoks huvitavamad pildid lisan ka siia.

Kes veel ei tea, siis selle kohta öeldakse: Inglid laskuvad maapeale.

See pilt meeldib kuidagi eriliselt. Vaatan seda ja mõtlen, et peale inimeste on ka nt tuvid, kelle vahel käib samamoodi pidev suhtlemine ja üksteisest arusaamine. Ka nemad jälgivad ja mõtlevad nagu meie.

See pilt räägib kui mingist vägivaldsest juhtumist. Üks võimalus on, et kaks inimest on omavahel konfliktis olnud ja teine vallandab oma viha klaasi pihta visates ning teine versioon on see, et klaasilõhkujal on vimm selles hoones viibivate inimese/te vastu.

Siinsed inimesed suhtlevad omavahel tihedalt ning annavad nõu ja juhendavad üksteist kuidas kõiksee parem välja näeks.

See on justkui pilt pildis.

On näha, et need 2 inimest, kes õdusalt kohvikus istuvad, on lähedased. Istuvad ja vaatavad aknast välja, jägides inimesi, nende käitumisi ja märke.

Armastuseavaldust saab ka sellisel viisil väljendada.


Kommunikatsioon on väga vajalik ning seda on võimalik väljendada erimoodi.

Rõõmsat meelt,
Helen

Internetipoodlemise ettevaatlikkus

Googli'i uuringu tulemusena, milles eestlased esimest korda osalesid, näitas et eestlaste ostuotsused on väga kaalutletud ning enne toote soetamist tehakse internetis põhjalik taustauuring. 42 protsenti eestlastest uurisid tooteid ja teenuseid internetist isegi enne tavakaubandusvõrgust ostu sooritamist. Siin võib võrdluseks tuua Ühendkuningriigid, kus on see protsent kõigest 29 protsenti. «See näitab selgelt, kui oluline on Eesti ettevõtete jaoks tugev esindatus internetis, kui nad tahavad jõuda tarbijani ja pakkuda neile toote või teenuse kohta teavet,» kirjeldas Kubilius. Kui ma nüüd ise mõtlema hakkan, siis teen ka mina enne igat kallimat ja suuremat ostu internetis väikse uurimustöö. Vaatan, mida teised arvavad antud kaubast ja kui heaks nad seda peavad. Ettevaatlikkus on siinkohal alati hea. Muidugi tuleb siinkohal mängu ka hind. Kui leian, et antud toode, mida soovin osta on liiga kallis ja teised seda maha teevad, siis on võimalik internetist otsida ja leida toode, mille hinna ja kvaliteedi suhe sobib rohkem minu soovidega. Arvan, et selline internetis enne ostu uurimine on kindlasti palju kasulikum, kui kuskil tundmatus kohas pea ees vette hüppamine.

Kasutatud allikas: http://www.tarbija24.ee/2609748/google-eestlased-teevad-enne-ostu-netis-pohjalikku-uurimistood

Jälitajad jälitustööl

Seekordne postitus on minu jaoks teistlaadi, kuid äärmiselt huvitav. Nimelt andis õppejõud meile selle nädala ülesandeks jälgida kaubanduskeskuses meie poolt valitud perekonna käitumist ja otsuseid, mille eesmärgiks oleks praktiseerida ja harjutada protsesside vaatlust ja analüüsi.

Niisiis jõudsime otsusele, et parim valik on Viru keskus. Kogu protsessi kestvus oli kusagil 2 tundi. Kõige kauem võttis aega potensiaalsete inimeste leidmine. Argipäeva õhtuti on küll palju poodlejaid, kuid neid, kus oleks ema-isa-laps, neid ei leia kusagilt. Ja kui keegi hakkaski silma, siis oli laps kas sülelaps või koguni alles vankris. Muidugi oli ka selline olukord, kus me ärevalt oma jälitustööd alustasime, kuid meie õnnetuseks olid nad ühest uksest sisse tulnud, et teisest välja minna.

 Pika jälgimise peale õnnestus meil aga leida sobiv perekond. Tegemist oli vene perekonnaga, kus vanemad olid keskealised ning laps võis jääda 8-9 vahele.

Tundus, et naise poodlemise eesmärgiks oli leida endale mantel, sinna juurde sobiv sall ning saapad. Algselt jäi talle silma üks kallim mantel, kuid kuna seda ära ei ostetud ning käidi väga mitmetes poodides, siis võib arvata, et otsiti odavamat. Kuna paljud poed pakkusid allahindlusi, siis üldiselt vaadatigi rohkem allahinnatud tooteid. Enim mõjutab konsumerismi taset rahaline jõukus, mõjuteguritena järgnevad vanus (pöördvõrdelises seoses), oma sotsiaalsesse kihti kuuluvuse hinnang, sugu, elukohatüüp (naised ja suuremate linnade elanikud on konsumeristlikumad) ja haridus (Veronika Kalmus, 2005).Vahepeal vaatas naine ka poodidesse, kus allahindlusi ei olnud, kuid ega ta neis ka pikemalt ei peatunud. Nt ABC kingapoes oli -20%, seal ta peatus pikemalt, et saapaid näha. Lapsele otsiti kõrvarõngaid, see oli tema väike eesmärk. 

Pärast pikka poerallit suundusid nad tagasi esimesse poodi, kus arutlemise lõppedes mees oma naisele tolle kalli mantli ostis. Päevalehe artiklis kirjutati, et venekeelsed vastajad hindavad oma tarbimisvõimalusi eestlastega võrreldes üldiselt kehvemaks, kusjuures eriti teravalt tajutakse võimaluste erinevust esmatarbekaupade puhul. Seega 139 eurot maksev mantel on tõesti kallis.

Tundus, et mees võetigi kaasa seepärast, et ta iga asja suhtes oma arvamust avaldaks. Nii poe ees, taga kui ka sees peeti ainult nõu, milline valik oleks parem ja soodsam. Seda perekonda jälgides tundus meile, et mehe sõna maksis väga palju. Naine ise ei läinud midagi ostma. Vahepeal jättis isa mulje, et talle ei paku paar poodi erilist muljet, seepärast ta ka lahkus nendest suhteliselt kiiresti. Laps tundus selline, et kui ta ka midagi ilusat leidis, ei julgenud ta pikalt peale käia, vaid pigem loobus oma mõttest. Lisaks sellele oli laps rahulik ja kannatlik, ootas ilusti teiste järele. Pealtnäha oli väga õnnelik perekond - ka peale pooleteist tunnist poodlemist oldi rõõmsad ja naerdi südamest.

Kasutatud materjal: 

Päevaleht: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/consumero-ergo-sum-tarbin-jarelikult-olen-olemas.d?id=51004977

Meedia ja kaasaegne ühiskond

Eelmises tunnis arutasime me auditooriumis meedia ja kaasaegse ühiskonna üle. Meedia on alati meie ümber. See lausa matab meid. Isegi kui me väga seda tahaksime, ei pääseks me sellest kuhugi. See mõjutab meie meeli. Kõik on meie sees, ümber ja keskel – igalpool. Ühiskond aina areneb ja areneb. Me oleme väga tehnokratiseerunud.

Jussi Parikka rääkis oma artiklis kui meedias olevast sõjast. Eriti hästi on seda näha erinevate firmade puhul, kes omavahel konkureerivad ja toodavad uusi asju, et teistest parem olla. Näiteks kui Apple leiutab mingi uue telefoni, siis teised telefonitootjad teevad midagi sarnast järgi, kuid lisavad mingi parema ja huvitavama programmi, mis paneb jälle selle teise tootja telefone ostma. Ja niiviisi kordamööda tehaksegi.

Iga aine või osake on meedia kandja. Ta käitub või muutub vastavalt olukorrale. Ka inimene koosneb erinevatest ainetest ja osadest ning seega moodustab ta suure meedia edastaja. Inimese silmadest või liigutustest võib lugeda välja infot. Nt kui silmad lähevad suureks vöib ta olla ehumunud või üllatanud.

Meil on nii palju erinevaid meediume: muusika, kunst, vaikus, keha, massimeedia, sotsiaalne meedia...

Kommunikatsioon on protsess, mis toimub kogu aeg - sama on ka meediaga. Kogu aeg arenetakse. 

Facebook kui turunduskanal

Vaatasin täna Facebooki dokumentaalfilmi, kus Mark Zuckerberg rääkis facebookist ja selle arengust, mille ta leiutas. Algselt tuli ta mõttele teha facematch. See kujutas endast seda, et asetas kaks pilti kõrvuti ning inimesed said valida, kumb tüdruk on ilusam. Selle eesmärk oli välja selgitada, kumb pilt saab rohkem hääli. Ta töötas selle saidi kallal kaua, kuni lõpuks selle kooli üles pani. Selle sama õhtuga koormas ta kogu kooli võrgu ära, kuna nii paljud jagasid seda. See arenes aga aina rohkem edasi (tulid profiilid nt) ja nimi muutus teiseks - The Facebook. Seejärel hakkasid ka teised ülikoolid avaldama soovi, et ka nemad saaksid saiti kasutada. Ja nii see globaliseerus! Kõik hakkasid jagama. See on ka üks facebooki eesmärkidest, et maailm oleks rohkem nähtaval. Praegu on see nii tavaline, et kõik inimesed jagavad kõike – pilte, artikleid, teiste postitusi, videosid jne.

Firmad reklaamivad end sellega, et korraldavad auhinnamänge, kus inimesed peaksid jagama, laikima ja kommentaare kirjutama. See seob neid inimesi selle firmaga ja toob neile kasu. Me näeme ka seda, mida teised jagavad ning läbi selle loeme ja viime end erinevatest lehekülgedest kurssi, tuues samal ajal populaarsust nendele firmadele. Minu arust ongi facebook suures osas kui turunduskanal. Samamoodi on ka sellega, kui panen kusagile „Like“. See on koheselt näha ka teistele, mida ma kuskohas laikinud olen, kuigi ma ise selleks nõusolekut andnud ei ole. Kuid selge see, et see on meie enda valik mida me laikime. Mina olen laikunud lehekülgi just seepärast, et näha hiljem seal tehtavaid uuendusi.

Seega leian ma, et facebook on väga hea keskkond, kus ennast reklaamida (firmade poolt), kuna paljud inimesed laigivad ja jagavad erinevaid asju. Inimene ise ei kaota selle tegevusega midagi, kuid firma võidab sellest palju: kogub populaarsust ja uusi fänne. Inimesed jagavad küll kampaaniamänge võidueesmärgil, ehkki võiduprotsent on tegelikult õhkõrn, ent samas aitavad nad sellise tegutsemisviisiga suuresti panustada firma edule.

Töötu tahab vähemalt keskmist palka

Lugesin täna artiklit, milles kirjutati, et töötud tahavad vähemalt keskmist palka. Peas kerkis mõte, et miks inimesed ei lepi vähemaga? Eestis elab ju nii palju inimesi, kes töötavad aastaid miinimumpalga eest ja oskavad ka sellisest olukorrast midagi head leida. Kuigi tööandjad loodavad või isegi eeldavad, et töötud on nõus kas või miinimumpalgaga tööle asuma, siis töötute ootused on tunduvalt suuremad. Usun, et kui inimene käib tööl, kus on meeldiv töökeskkond ning see töö on talle meeltmööda, siis ei valita uut tööd ainuüksi palga pärast. Arvan ka, et eelkõige peaks tööd otsima selle järgi, mida sa väga oskad ja millega tahaksid ka pikemat aega tegeleda, mitte tegema tööd pelgalt palgasuuruse pärast. Sellisel juhul ei tunne sa ju ka tehtud tööst rõõmu ja ilmselt ka ei keskendu nii, nagu tööandja seda tahaks.

Läänemaa osakonna juhataja Evelin Kullison ütles Ärilehele, et ühest küljest tingivad palgasoovi elulised vajadused. "Kui Lihula inimene Haapsalusse tööle tuleb ning tal palk transpordi peale ära kulub, siis tal puudub huvi antud töö vastu," rääkis Kullison. "Miinimumpalgast ta kindlasti huvitatud ei ole ning ta pigem loobub sellest tööst."

Põhjus, miks inimesed otsivad kõrgemapalgalist tööd, võib olla ka selles, et nad olid varem harjunud saama kõrgemat tasu. Nt inimesed, keda koondatakse ning kui nende palk on olnud keskmisest suurem, siis on selge, et ka järgnev töö peaks olema samalaadne kui eelmine, sest nad on sellise rahasummaga harjunud. Nad usuvad, et see on neile vääriline. Samas on ka teisi inimesi, kel on suured sihid ja eesmärgid, kes ei mõtlegi alla keskmise palgaga töökohale minna. Need inimesed võivad olla need, kes on pikka aega töötud olnud ja otsivadki just kõrgepalgalist tööd. Isegi, kui neile leitud töö väga meeldiks, ei soovi nad seda töökohta vastu võtta, kui palk on alla keskmise. Nad tahavad kohe ja ruttu palju teenida. 

Nooremate palgasoov on suur, koguni tuhat eurot, alla mille nad ei hakka tööandjaga rääkimagi. Keskea inimesed on vähem nõudlikumad. Osalt jälgitakse Eesti keskmist palka ning sealt tehakse siis järeldus, kui suur võiks olla enda palk. Teinekord võib osadele takistuseks saada ka vahetustega töötamine, mis ei sobi paljudele inimestele. Näiteks võib tuua kas või väikeste lastega emad.

Kui inimesed on töötud ning sellest tulenevalt on ka raske majanduslik olukord, siis tasuks läbi mõelda, kas palgasoov on sellises olukorras esmatähtis. Võib-olla oleks targem kasutada võimalust end arendada ja saada kogemusi. Me ei tea kunagi, milleks mingi asi hea on. 

Homme jälle, 

Helen

Mõjutamine meie ümber

Hetkel on mul peas nii palju mõtteid seoses mõjustamisega. Inimesed meie ümber mõjutavad meid tihti kas mingil eesmärgil või täiesti tahtmatult. Nad ei pruugi ise aru saadagi, et nende käitumine või öeldu võiks teise inimese käitumist mõjutada. Samamoodi võin ka mina mingil moel teisi mõjutada, ise sellest arusaamata.

Lugedes Cialdini raamatut mõjustamise psühholoogiast, saan ma aru kui imelihtsalt suudetakse meid millegagi nõustuma veenda. Kui pisike laps tuleb ja müüb mulle maiustusi, siis eneselegi märkamatult ma juba ostan selle šokolaaditahvli, mis mulle ei pruugi maitsedagi. See laps on lihtsalt nii siiras ja armas, et mulle tundub õiglane lapse tuju üleval hoida ja talle see maiustusraha anda. Samuti on ajakirjade müümisega. Mõnikord kui helistaja on tusane, vastan minagi samamoodi ning kõne on õigepea lõppenud. Ent samas teinekord kui telefoniotsas on äärmisel sõbralik tädi, kes räägib pikalt ja laialt mingist tootest, mida ta mulle müüa tahab, jäädes ise väga viisakaks ja toredaks, siis nii raske on öelda „ei“, ehkki poes ma ei tuleks selle pealegi, et seda endale soetada. Raamatust sain ma samuti nii mitmeidki mõtteid, kuidas midagi müüa või kaubelda.

Cialdini ei räägi ainult sellest, kuidas meid osavalt ninapidi veetakse, vaid ka sellest,kuidas ennast mõjustajate eest kaitsta. Iga taktika jaoks on olemas kaitsetehnika, ning alati on kõige olulisem mõista, mis toimub, sest sageli juhivad mõjustajad meie käitumist enda huvides nii peenelt, et me ei oska mingit mõjustamist kahtlustadagi.

Hästi jäi meelde ka mõte sellest, kui me teiselt inimeselt midagi palume, näiteks mõnda teenet. Me saavutame suurema edu juhul, kui pakutakse välja ka põhjendus. See ei pea olema üldse tõsine põhjus, nt.”Isa, väljas sajab vihma, kas ma võiksin su autot laenata, sest muidu ma saan nii märjaks.”– tähtis on vaid, et oleks käitumine põhjendatud, ükskõik mis põhjuseks võib olla välja mõeldud.

Lugesin ka kuuest printsiibist, kuidas manipuleerida teisi või end manipuleerimise eest kaitsta ning eriti huvitav oli vastastikkus. Kui ma olen midagi teiselt inimeselt saanud, siis tahan kuidagi tasuda. Kuid see kehtib isegi siis, kui teene on soovimatu. Ebameeldivast võlgnevustundest lahti saamiseks nõustume sageli palvega osutada suurem teene, kui ise saanud oleme (Sõbranna tõlgib ühe soome keelse kodutöö ära, mida ta väga hästi valdab. Teinekord kui samal sõbrannal on vaja hädasti abi lapsehoidmisel, oleksin ma koheselt nõus, teadmata veel, kas mul ikka endal varem selleks ajaks plaani poldud sätitud).

Need printsiibid pakuvad meile asendamatuid juhised igapäevaste valikute tegemisel. Samuti lugesin, et segases olukorras jälgitakse teiste käitumist ja peetakse seda õigeks ning sarnasusolukorras inimesed kalduvad enam teiste endasarnaste eeskuju järgima. Tuleks aru saada, et me ei tohiks oma otsustes tugineda ainuüksi teiste sarnaste isikute käitumisele.

Saades aru, et nii lihtne on kuidagi teist inimest mõjutada või olla ise mõju all, jõuan ma arusaamani, et alati ei saa öelda kõike mõtlematult, vaid tuleb täpselt jälgida kellele sa mida ja kuskohas räägid. Tuleb olla ka tähelepanelik teiste suhtes. Tuleb kuulata ja aru saada, mida sulle öelda tahetakse ning sellest teha järeldus.. ega see ei olnud kuidagiviisi mõjutamine.

 

Kaasaegne meediaühiskond ja nutikell

On vist enam kui selge, et kaasaegne ühiskond on suures osas meediaühiskond. Täpsemalt öeldes, tänapäeva inimest ümbritseb pidevalt meedia ja seega ka infotulv. Inimesed on sellega harjunud ega kujuta elu ilma uudisteta ettegi. Sellisel pidevalt muutuval maastikul tuleb aga säilitada terve ja kriitiliselt mõtlev mõistus. Meedia kaudu me laiendame oma silmaringi ning muu hulgas ka nt kommunikatsiooniteooriaid. Meedia hõlmab endas väga paljut - raadio, televisioon, internet, film jne. Tihtipeale on inimestel meedia kohta öelda halbu sõnu, ent samas on see neile alati vajalik.

Täna lugesin Postimehest artikleid ning silma jäi uudis, mis rääkis nutikellast. See nimelt aitab hoida lapsel, noorukil silma peal. Lapse asukoha määramine ja võimalus paanikanuppu vajutada aitab lastega peredel suures linnas rahulikumalt toimetada. Kantav elektroonika ehk nutikellad tundub olema järgmine suur samm tarbeelektroonikas. Väikelaste puhul võib nutikellast küll ikka väga palju abi olla. Jõudnud artikli lõppu, tekkis mul koheselt seos meediaga. Meedia on alati olnud aktiivne kirjutama kõike, mis inimesi huvitab või mis võiks kedagi aidata mistahes juhtumite puhul. Näiteks rahvarohketes kaubanduskeskustes kuuleme tihti, et laps on rahvamassi ära kadunud. Samuti võib juhtuda, et noor maailmaavastaja omapäi seigeldes mänguväljakust kaugele jõuab ja lapsevanemal silmist kaob. On ka raskemaid olukordi, kus nooruk probleemide tõttu kodust põgeneb ja end varjab. Nii mitmetelgi kordadel on pidanud sekkuma meedia. Just selliste olukordade jaoks on loodud nutikell, mis aitab vanematel lapsega kiiresti ühendust saada. Lapsevanem näeb telefonist lapse asukohta ja saab talle helistada. Kui aga laps ise avastab end võõrast kohast ja on eksinud, võib ta vajutada nn paanikanuppu, misjärel hakkab käekell tegema telefonikõnesid viiele määratud numbrile seni, kuni keegi vastab. Seejärel saab ta sellega rääkida samamoodi kui telefoniga. On olnud ka juhtumeid, kus inimesi röövitakse. Sellistel hetkedel on meediaosakaal olnud suur. Läbi meedia teavad inimesed, kes vähegi uudiseid loevad, kus mis millal mingi juhtum aset leidis. Üldiselt on ka paljud inimesed kaasatud otsingutega. Selline nutikellalahendus tooks tõenäoliselt kiiremaid lahendusi ning säästaks meediatööd säärastest olukordadest, kus peab kutsuma inimesi appi olema tähelepanelikud ning märkama mingeidki juhtnööre, mis aitaks kiirema lahendusviisini.

Mõnikord peab tegutsema kiiresti, et hoida ära halvim. Kõigile inimestele aga juhtmist teavitamine võib võtta kaua aega ning sellisel hetkel tunduks nutikella olemasolu kindlasti parim valik.

http://www.e24.ee/2591584/nutikell-aitab-lapsel-silma-peal-hoida

Järgmise korrani,

Helen

Kommunikatsioon võrguühiskonnas

Meie ühiskonnas on kommunikatsioon vägagi vajalik. Ilma selleta kohe mitte kuidagi ei saaks.. või siis ei suuda ma seda lihtsalt ette kujutada. Kui inimesed ei avaldaks oma mõtteid ega suhtleks omavahel, ei saaks kujuneda meie ühiskonda ka midagi suurt, sest just koos olles tekib parim idee, mida lõpuks teostama hakatakse. Igal inimesel on mitmeid rolle: perekonnas käitutakse ühtmoodi, sõpradega teisiti, tööl olles vastavalt töö ülesannete kohaselt. Kui sa töötad meedia valdkonnas, siis võib juhtuda, et inimesed suhtuvad ka sellesse rolli pelglikkusega. Kuid kõik mis eksisteerib meedias, eksisteerib ka avalikkuses ja vastupidi. Inimene peab olema tähelepanelik, mismoodi temaga suheldakse või mis on teise inimese eesmärk temaga suhtlemisel. Ei tohi lasta ennast manipuleerida.

Tänapäeval on nii tavaline, et kirjutatakse seda, mis võiks inimestele huvi pakkuda. Seda, mis sealt aga tõsi on, ei tea peale kirjutajate keegi. See on reostus meie ümber.. nagu prügi. Pahn, mille olemasolu tõttu ei oska me keskenduda nendele artiklitele, mis on tähtsad ning tõesed. Võimul olijatel on suured püüdlused näidata ja peale suruda oma võimu teistele ühiskonna tegelastele. Tänapäeval aga valitaksegi see, kes propageerib end läbi meedia kas kõige rohkem või kõige tõhusamalt. Ka pilt, mis paigutatakse kõigile nähtavale, on suures osas mõjutav.

Mõtisklen siin endamisi, kas siis tõesti enamus kriise võib pidada kommunikatsioonikriisideks? Arvan, et inimesed tõlgendavad seda erinevalt. Suures osas tekitavad inimesed ise kriise, va nt. looduskriisid. On palju erinevaid kriise ning need ei pea olema isegi mitte suured. Suureks aetakse neid läbi meedia, kommunikeerimise.

Meil on infoühiskond, mistõttu jõuab info kõigile äärmiselt kiiresti kas läbi interneti, raadio, televiisori või muu vahendi kaudu. Me oleme ajastus, kus tehnikal ja virtuaalmaailmal on meie elus tähtis koht. Mida me küll teeksime ilma internetita. Tänu sellele, on meil võimalus leida just see, mida otsime. Ja seda nii kiiresti!

Meil on läbi interneti palju rohkem võimalusi oma vaba aega sisustada. Kui ajalehti postkasti ei tooda, on vägagi mugav lugeda uudiseid läbi interneti. Samuti meeldib paljudele inimestele kui neid ei nähta. Keegi ei tea, missugune keegi välja näeb või mis kellegi miinused on. Just seepärast julgetaksegi kommenteerida või kirjutada täpselt seda, mis antud hetkel tundub õige olevat. Ja hämmastav on selle juures see, et kõike seda suudab meie tehnika avalikustada vaid hetkega. Kui inimesel on madal enesehinnang ning ta tunneb kuidagi, et on teistest halvem, siis just virtuaalmaailmas tuntakse end kõigiga võrdsena. Kui sellist eneseväljendusviisi ei eksisteeriks, siis kardan, et need inimesed tunneksid end väga üksikuna. Sellises õhkkonnas on aga kerge tekkima kommunikatsioonikriis.

Selleks korraks on mõttelend läbi! :)

Helen

"Tehes seda, mida kardad, saad selleks, kes sa tõeliselt oled."

Olen 21- aastane elurõõmus Helen, kes ei usu hetkel, mida ta silmad näevad. Mina ja blogikirjutaja? Ma poleks seda iial osanud ette näha, et ma täna oma päeva blogikirjutamisega sisustan. Tõsi, mulle väga meeldib kirjutada, avaldada mõtteid, juurelda ja arutleda, koguda teiste arvamusi ning seeläbi seostada neid enda omadega, kuid varem pole seda teinud avalikult. Ilmselt seda seetõttu, et mul puudus selleks julgus. Nüüd aga kirjutan seda blogi kursuse "Kommunikatsioon ja ühiskond" jaoks. Ühiskonnas on palju inimesi ning neid tundma õppida läbi välise kihi on väga raske. Olen aga veendunud, et virtuaalmaailmas, kus on võimalik olla nii avameelne kui tahad, samuti kirjutada kõigest mis pakub huvi ning seejuures olla siiras, suudetakse näidata nii endale kui teistele, kes sa tegelikult oled.

Olen pärit väikelinnast Raplast, mis on mulle väga südamelähedane. Hetkel elan aga Tallinnas ning õpin kolmdandat aastat Tallinna Ülikoolis Sotsiaalteaduseid. Olen enda valikuga väga rahul, sest läbi selle õpin ma paremini tundma inimesi ning meid ümbritsevat keskkonda.

Ehkki ma olen seda loengut kohustatud kuulama, olen ma selle üle õnnelik. Loodan ennast arendada kommunikatsiooni valdkonnas ning leida enda jaoks huvitavaid mõtteid. Loodan ka, et loengud oleksid täis põnevust, kuid ega ma selles ei kahtlegi. Ootan, et kaastudengid oleksid aktiivsed enda arvamusi avaldama ning kõige suurem ootus on näha, kas ma ka ise kõige väljendamisega kenasti hakkama saan.

Tahaksin sellest loengust teada saada kommunikatsiooni olulisust. Samuti seda miks see on inimestele nii tähtis ning kuidas kommunikatsioon ja ühiskond meid mõjutavad?




Sombusesse päeva vürtsi süstides,
Helen