Iga lõpp on millegi uue algus

Mida õppisin loengust? Õppisin oma sõnumit formuleerima! Õppisin ka seda, et meie ühiskonnas on kommunikatsioon vägagi vajalik. Ilma selleta kohe mitte kuidagi ei saaks. Samuti rohkem nägema komminukatsiooni võrguühiskonnas. Me oleme ajastus, kus tehnikal ja virtuaalmaailmal on meie elus tähtis koht. Lisaks lugesin palju kaasaegsest meediaühiskonnast, mõjutamisest meie ümber (Cialdini raamat) ning töötlesin nii mitmetki õppejõu poolt antud materjalid läbi, et saada mõtteid blogipostituseks. Kui varem vaatasin ma erinevaid uudisteportaale harva, siis nüüdseks olen õppinud ennast muutma sedaviisi, et vähemalt üle päeva sirvin uudiseid, et leida see õige uudis, mille üle arutleda. Tänu kõigele sellele rikastasin ma oma teadmisi nii mitmeski valdkonnas.

Mis oli keeruline? Kõige keerulisem oli minu jaoks olla kogu aeg loengu lainel. Järjepidevalt pidin loengumaterjalidega kursis olema. Tihtilugu pidin ka kelleltki üle küsima, mida mingi ülesande puhul õppejõud täpselt mõelnud on..seda muidugi seepärast, et postitus väga teemast mööda ei läheks.

Mis meeldis? Meeldis, et oli palju erinevaid materjale, mille hulgast sai endale valida meelepärasemad, et siis blogipostitus teha. Väga meeldis ka vaatlus kaubanduskeskuses ning muidugi ei saa mainimata jätta ka kommunikatsiooni pildistamist.

Mida kursusel teisiti korraldada? Üldiselt oli kõik hea, kuid edaspidi ehk lihvida neid ülesandeid, mida postitusel tegema peaks. Väga mitmelgi korral oli keeruliselt sõnastatud ülesanne, mis vajas pikaldast mõtlemist mida täpselt tegema peab.

Üldiselt usun ka, et kirjutan edaspidi. Seda aga muidugi juhul, kui leian sellise teema, mille sõnumit tahaks teistele edasi formuleerida.  

Turvalisuse tagab vaid teadlikkus

Inimene tahab, et tal oleks turvaline olla. Lisaks seda, et teda ümbritseksid head inimesed. Samas aga loovad nad omale facebooki konto, kus nende andmed ja tegevused on kõigile näha. 

Täna lugesingi Danah Boydi postitust facebooki teemal, kus ta räägib, et facebook andis loa 13-17 aastastele teismelistele enda tegemisi avalikult näidata. Nüüdsest võivad nad jagada oma uudiseid ja pilte kõigiga, enne sai see toimuda vaid sõpradega. Nende tegemised ei ole enam piiratud. Samas twitter ja youtube on ka avalik, miks siis mitte facebook. 

Loomulikult on osad organisatsioonid reageerinud sellele negatiivselt, arvates et see seab noorukid ohtu. Osalt olen ma sellega nõus, sest nii noored ei tunneta veel mis on neile halb ja nad ei oska end kaitsta. Nad võivad olla vägagi naiivsed. Ja see number! 13! Sellises vanuses ollekse ju ikkagi liiga laps veel. Nad ei oska näha seda, mida see endaga kaasa toob. See pole ju väga turvaline. Seepärast peaksidki vanemad oma lastel silma peal hoidma, justnimelt seda, kuidas nad selles keskkonnas käituvad. Kindlasti ka omalt poolt rääkima, kuidas avalikult käituda, millest aga hoopis hoiduma. Just see aitab kaasa turvalisusele.

Danah Boyd arvab, et selles on ka head, kuna siis nad saavad aimu avalikust elust. Arvan sedasama, et niiviisi õpivad nad juba varakult, mida kujutab endast avalik elu. Kui nad seda üldse ei teaks ning ühel hetkel täiskasvanuks saavad, on neil ju kõik korraga lubatud. Neil on voli teha kõike ilma piiranguteta ning see võib võtta hoopis halvema pöörde. Kui lapsed juba varakult näevad, mis toimub ümberringi, siis nad õpivad aru saama mis on õige ja mis vale. Sellest tulenevalt on nad vanemana kogenenumad ja teavad, kuidas peab käituma.

Nii suur sooline palgalõhe?

Sirvisin uudisteportaali Postimees ja leidsin sealt artikli pealkirjaga "Eestis on Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe." Euroopa Komisjoni viimastest andmetest selgus, et Euroopa Liidus meeste ja naiste palk või keskmine tunnistasu erineb 16,2 protsenti - see ei ole aastate jooksul vähenenud. Euroopa Komisjoni avaldatud aruande kohaselt teenivad naised meestest vähem kõigis ELi riikides. Palga erinevus ulatub 27,3 protsendist Eestis 2,3 protsendile Sloveenias. 

Ka minule kui naisele on see teema aktuaalne. See pani mind tõsiselt üllatuma ning mõtlema miks nii on.. ent samas ka võitlema meie kui naiste eest. Olen isegi märganud, et tihti on peredes just nii, et pereisa, kes lips ees tööl käib, võib teenida mitmeid kordi rohkem kui pereema, kes rohkem töötamisel vaeva näeb. Muidugi on see minu jaoks vaid näiline, kuid paraku on mul selline mulje jäänud. Samas on asi ka selles, et paljud ametid, kus enamik naisi töötavad, olgu selleks siis müüja või tänapäeva keeli koristusoperaator, on vähem tasustatud. Nii on tihti töö, mida enamik naisi teeb, vaevalisem aga vähem tasustatud. Muidugi on mehed tugevamad ja paremas fùüsilises vormis, mistõttu paljud mehed teevad füüsiliselt raskemaid ja rohkem energiat kulutavaid tõid, justnimelt neid, mida naised vöib-olla teha ei jõuaks. Siit tulevadki need erinevused, mis viivad selleni, et naiste palk meestest võib olla nii palju väiksem. Leian, et erinevus on mingil määral õigustatud, kuid kas nii suur nagu ta hetkel Eestis on, ei ole mitte naissoo suhtes ebaõiglane?

Lapsed kui tarbijad supermarketites

Lugesin mitmeid õppejõu antud magistritöid konsumerismist, mis olid väga huvitavad. Rohkem aga peatusin magistritööl, mille koostas Riina Ruus. Ta kirjutas lastest kui tarbijatest supermarketites.

Nimelt kirjutas ta, et üha tähtsamaks muutuvad inimeste suhted asjadega. Seda tingivad ja ühtlasi kasutavad ära tootjad, otsides pidevalt uusi võimalusi, et panna inimesi rohkem ja mitmekesisemalt

tarbima. Lapsi tahetakse aina rohkem tarbimisse haarata. See tõstatab aga küsimuse laste kompetentsusest turundusstrateegiatega toime tulla. Võrreldes eelnevate põlvkondadega, saavad järjest nooremana tarbijateks justnimelt lapsed. 

Paljude toodete sihtrühmaks, nagu näiteks karastusjoogid, maiustused ja snäkid, peetakse lapsi. Lapsed kas ostavad toote ise või soovivad, et vanemad selle ostaksid. Nad mõjutavad oma vanemaid väga paljude kaupade ostudel. Tänu oskusele vaadata detaile, on koolieelikud teadlikud kauplustest ja kaubamärkidest, kuid nad mõistavad harva nende tähendust rohkem kui pealiskaudselt. Otsuseid teevad nad sageli väga vähese informatsiooni põhjal. Näiteks võivad lapsed teha otsuseid vaid väljapaistva atribuudi või detaili, tavaliselt ühe tajutava dimensiooni, nt ühe suure südame põhjal.

Koolieelikud usuvad sageli, et sündmused ja teemad, mida nad meedias kohtavad, on tõelised. Laps omandab tarbijakäitumise oskusi pereliikmetelt suhtlusprotsesside kaudu või pereliikmete tegevusi jälgides. Lapsed, kes saavad perekonnas rohkem oma arvamusi avaldada, neil on enam tarbimisotsuste langetamiseks vajalikku teavet.

Lastele on tooted ja brändid väga tähtis osa tarbimisest. Juba enne lugema õppimist hakkavad lapsed ära tundma tuttavaid pakendeid. Vanuse kasvuga kaubamärgid kinnistuvad ning väljapaistvad visuaalsed elemendid toodete pakenditel, nagu värvid, pildid ja multifilmitegelased, aitavad sellele tugevasti kaasa.

Uuringute järgi on laste huvi ja mõju pere ostudele kõige suuremad nende tootekategooriate ostmisel, kus lapsed ise on peamisteks tarbijateks, nagu hommikusöögid, karastusjoogid, jogurt, kiirtoit (pitsa), kartulikrõpsud, jäätis, mahl, kuivikleivad, hambapasta ning šampoonid. Väiksem on

laste mõju küpsiste, liha, puuvilja- ja juurvilja ning pastatoodete valikul. Laste lemmiktootekategooriateks on üldjuhul karastusjoogid ja maiustused.

Lapsed on kõik erinevad ning seepärast ka nende ostukäitumine ei ole kindlasti sama. Neid on lihtne mõjutada mingi ostu sooritamiseks ning just seetõttu peaksidki vanemad õpetama lapsi võimalusterohkes tarbimisühiskonnas kriitiliselt mõtlema.

Poe võimalik sulgemine..

Lugesin täna Raplamaa Sõnumeid ning silma jäi artikkel, milles kirjutati tarbijakaitseameti nõudmistest, mis võivad maapoel jalad alt lüüa. Kaiu vallas elavad Vahastu inimesed on ärevil ning seda ka põhjusega.

Tuule Äri poeletil on puunuppudega arvelaud ning see on tõepoolest tänapäeval juba haruldus. Ometi on just see tööriist koos kalkulaatoriga praegu maapoekese ainsad arvestusvahendid. Poes oli mõni aeg tagasi kasutusel ka kassaaparaat, aga selle lõhkusid ära aastajagu tagasi poodi sisse murdnud vargad. Uue soetamiseks pole omanikul aga raha. Lisaks sellele on tarbijakaitseamet seoses kauplusega veel paar probleemi välja toonud, kuid sellest võib lähemalt lugeda SIIT. Piirkonna ainsa kaupluse kinnipanek oleks aga kohalikele elanikele raskeks hoobiks, sest lähim pood asub viieteist kilomeetri kaugusel.

Ants Tuuleveski sõnul on väikese maapoekese pidamine üks suur heategevus, mis mingit tulu ei anna. Ta on hämmastunud, et riik, selle asemel, et mõelda, kuidas väikseid maapoode säilitada, pakkuda oma abi ja hoida inimväärikust, loobib igal võimalikul moel kaikaid kodaratesse. Tuuleveski rääkis ka, et on läbi rännanud mitukümmend erinevat maad, aga selliseid juuksekarva lõhki ajavaid nõudmisi ja ettekirjutusi pole näinud kuskil mujal kui kodu-Eestis. Eks selline asi võib pettumust valmistada tõesti.

„Ega see ju mulle midagi ei teeks, kui ilma kasumita töötav pood kinni läheks. Saaksingi vaevast lahti. Aga siin on üks oluline asi - poe sulgemine ei teeks mind õnnelikuks. See teeks mind kurvaks, sest inimesed jääksid ilma kaupluseta,“ avaldas Tuuleveski, rõhutades, et hoiab poodi lahti nii kaua, kui see tema võimuses on, sest elus on ka muid ja olulisemaid väärtusi kui raha.

Ma saan aru, et Eestis kehtivad tarbijakaitseregulatsioonid on kohustuslikud kõikidele ettevõtetele, olenemata suurusest või asukohast, ent samas võiks ju leiduda mingi võimalus, mis aitaks maakohas tegutseval poel alles jääda. See on kindlasti inimeste jaoks väga oluline, eriti neile kellel puudub auto, millega kaugemale poodi sõita.

Rahulikku meelt,

Helen